Austatud kaaskodanik! Kas sa oled nõus, et meil on mõtlemiseks olemas aju ja see asub peas? Mitte jalgevahel või varbavahel või südames, nagu mõni kallutatud mõtleja mõtleb. Jätame siin nüüd kõik need nn “kallutatud mõtlejad” kõrvale ja tegeleme selle ajuga, mis juhindub loodusseadusest, mitte kooseluseadusest.

Mina olen Eesti Vabariigi kodanik – hääleõiguslik kodanik. Ja esmalt, minu sõnum sulle on – tule minuga mõtlevalt kaasa.

Normaalsel inimesel on meeleelundid – silmad vaatamiseks, nina haistmiseks, vahel ka nuuskamiseks, keel maitsmiseks, kõrvad kuulamiseks ja sõrmed kompimiseks. Iga meie tundeelund kannab edasi informatsiooni ajju. Selle tulemusena käivitub meil ajus keemiline protsess, mis tekitab vastavalt positiivse või negatiivse, tugeva või nõrga emotsiooni. Aju segab kokku erinevate ainete segu ja mõtlemisega võime seda keemilist reaktsiooni mõjutada, kas võimendada või lahjendada.

Mõned inimesed on osavad keemikud, aga on ka neid, kes ei suuda üldse oma keemialaboris korda hoida. Ehk teisisõnu, mõned suudavad oma mõtlemisprotsesse kontrollida ja juhtida paremini kui teised. Mõnes laboris aga valitseb selline segadus, et seda ei ole isegi võimalik enam korda teha, mis väljendub inimese mõtlemises, enesevalitsemises, otsustusvõimes jne.

Mõnikord, tegelikult võiks öelda kogu aeg, tahetakse tungida meie laborisse ka väljastpoolt. Näiteks pahade või pahemate või pahempoolsete poolt, kelle demagoogiline jura võib mõnes kodanikus kaasa tuua lausa pöördumatuid kahjustusi. Kõik need protsessid mõjutavad ajutegevust sellisel määral, et võivad viia inimese ka ebanormaalse mõtlemiseni. Näiteks jõuda mõtlemiseni, et isa võib olla ka naissoost või ema meessoost, või veel hullem – soota soost.

Kas homoseksuaalne inimene sündis sünniveaga? Kindlasti mitte, sest sellist geeni ei ole olemas, et inimene kohe sünnijärgselt on lesbi või gei või muu sarnane inimene. Sündis ikka inimesena, aga kujunes aja jooksul mingitel põhjustel teistsuguse mõtlemisega, just kujunes teistsuguse mõtlemisega inimeseks. Loodusseadus paneb paika, kuidas normaalne inimene mõtleb. Me sünnime kas mehe või naisena ja seda on võimalik teaduslikult tõendada. Me teame, et sündides:

• on normaalne mees määratletav XY-kromosoomi alusel, järelikult peaks mõtlema kui mees ja
• normaalne naine XX-kromosoomi alusel, järelikult peaks mõtlema kui naine.

See on ajuga inimese – kindlamast kindel teadmine. Kas keegi saaks sellele vastu vaielda? No ei saa. Ja kui ikka vaidleb, siis ta ei mõtle normaalselt. Loomulik on see, kui normaalne mees ja naine saavad oma normaalse mõtlemisega bioloogilistelt vanematelt ka ise normaalse mõtlemise, soo jätkamise osas. See on elementaarne teadmine, loogika, elu alus – alusväärtus. Kas keegi saaks sellele vastu vaielda? No ei saa. Ja kui ikka vaidleb, siis ta ei mõtle normaalselt.

Mina, normaalselt mõtleva mehena, enda arust – mõtlen, et elu jätkamiseks on vaja naist, isegi siis kui mulle meeldib naabrimees rohkem kui oma naine. Ja ega mu nainegi saa teistmoodi mõelda – kuigi jah, tema võiks ka naabrimehega lapsi saada, aga see on juba teine teema. Fakt on ikkagi see, et sugu saavad jätkata ainult bioloogiline mees ja naine – ja vaat see on normaalne mõtlemine.

Meie vananevas Eestis peaks riik normaalset mõtlemist propageerima, mitte vastupidi. Samuti peaks riik motiveerima soojätkamist. Lapse kasvatamine on bioloogiliste vanemate kohustus, just kohustus, sest ennekõike vastutavad lapse eest – just tema bioloogilised vanemad ja täiesti absurdne, ebamõistlik ja vastutustundetu on propageerida vastupidist.

Elu jätkamise institutsiooniks on abielu.
Ajalooliselt on abielu välja kujunenud selleks, et luua vabatahtlik liit, milles bioloogilised vanemad võtavad endale teadlikult kohustuse – rõhutan kohustuse, kasvatada oma järglasi normaalselt mõtlevateks ühiskonnaliikmeteks. Kuidas on aga samasoolistel võimalik täita abielu aluseks olevat kohustust, kasvatada normaalselt mõtlevaid järeltulijaid, kui nad ise mõtlevad ja propageerivad vastupidist, nõuavad ebanormaalsuse kehtestamist? Nõutakse muudkui õigusi – eriõigusi, kuid mitte sõnagi ei poetata loomulikest kohustustest, veel vähem on juttu vastutustundest.

Ebanormaalset mõtlemist ei saa seadustada!
Seega kui teame, mis on loomulik – loodusseaduslik, ja saame aru, et meie aju tegevust mõjutavad emotsioonid, sugutung, armumine, iha, siis mõistame ka seda, et homoseksuaalsed inimesed emotsioonidest tulenevalt mõtlevad ebaloomulikult, ehk antud küsimuses on nad ebanormaalse mõtlemisega inimesed. See ei tähenda aga seda, et nad ise on ebanormaalsed – ei ole, kõiges muus täiesti normaalsed inimesed. Tuleb tunnistada, et inimestena oleme me kõik oma emotsioonide meelevallas ebanormaalse mõtlemisega – kes vähem, kes rohkem.

Samamoodi on ebanormaalse mõtlemisega need inimesed, kes vihkavad homoseksuaale lihtsalt nende orientatsiooni pärast. Kuid õnneks on sellised tüübid ühiskonnas alati vähemuses. Kas nende pärast peab vihakõne seadustama? Ei – ega siis igasuguste pähekaranud emotsioonide pärast ei hakata siis kohe veel seadusi muutma, vihakõnet seadustama või abielu tähendust muutma!

Sallivusest!
Mina ei salli seda, kui oma isikliku iha pärast nõutakse ebanormaalsuse kehtestamist, või nõutakse lärmakalt eriõigusi. No ei salli kui nõutakse ebanormaalsuse seadustamist, kasutades selleks oma mõjuvõimu, kuritarvitades maksumaksja raha – rahastades ebanormaalsuse liikumist ja propagandat. Ei salli kui kasutatakse demagoogiat, käänatakse-väänatakse, valetatakse, küttes sellega üles vihavaenu ja lõhestades niimoodi ühiskonda – ja ei peagi sallima!

Aga see ei tähenda veel sallimatust, et ma ebanormaalsuse seadustamist ei salli, see ei tähenda ka, et ma olen homofoob, ksenofoob, vihkaja või tont teab kes veel ja ainult sellepärast, et ma tõde avaldan. Tõe väljaütlemine ei ole vihakõne, nagu mõned vastutustundetud poliitikud väidavad. Tõe kuulutamine on ülim väärtus – see on sõnavabaduse alusväärtus.

Ma saan aru, et mõnel on tõde valus kuulata või lugeda. Rahune maha ja mõtle enne, mõtle mõtlevalt järgi enne kui midagi mõtlematud teed! Siinkohal on paras aeg ja koht rõhutada tõe nimel:

Igast sammust oleneb tulemus ja vale sammu korral on LAUSRUMALUS loota heale tulemusele, et ehk
läheb hästi – no ei lähe, see on kindlamast kindel!
Paul Lepp