Mida vähem sa tead, seda rohkem usud ja loodad – Lootus on lollide lohutus.

Tõde on valus kuulata: Kas sa emotsionaalne intelligent avaldad tõde vaid selleks, et laike koguda?

Esmakordselt maailma ajaloo vältel pakun terviklahendust, et muuta riiklikku süsteemi. Paljud õigesti mõtlevad austatud isikud ütlevad viisakalt ära, et neil ei ole aega või et nemad ei taha poliitikaga tegeleda või neil on omad prioriteedid. Seega hoiavad nad viisakalt eemale.

Ma ei tea, kas nad üldse on vaevunud lugema uuest riigikontseptsioonist, millele olen tagasihoidlikult viidanud. Loe ka sina: Erakond Eesti Kodanikud. Kes on lugenud, on öelnud, et see on liiga hea, et uskuda sellise riigi sündi ja ei liitu. Minu poole on pöördunud üksikud väga lugupeetud isikud, meie riigi kodanikud, teadlased, õpetlased, kes on sattunud kogemata kodulehele. Oma ea tõttu ei ole suutelised enam panustama, aga oleme kohtunud ja jaganud mõtteid, soovides selle projekti puhul meile edu. Nendest ma saan aru, et nad enam ei jõua.

Aga juttu tuleb sinust tühja tuulekargajast, kes sa kogud sotsiaalmeedia võrgustikus laike, nagu muud ei vajakski. Kirjutad õigesti, räägid tõtt, aga su kirjutised jäävad kõik tulemusteta. Ei, ma eksin, on küll tulemused, kuid halvad. Vastased nopivad terad välja ja suurendavad enda võimu, sest sa viitasid nende nõrkustele.

Minu tähelepanekute põhjal on tekkinud hinnanguline ülevaade meie kodanikkonnast. Viimase viie aasta jooksul, mil me lõime erakonna kodulehe, kirjutasime kontseptsiooni ja suhtlesime inimestega. Võin kokkuvõtvalt öelda, et osa inimesi on väga aktiivsed. Nad jagavad oma arvamusi, neil on õiged mõtted ja tundub, et nende süda on õigel kohal. Siiski on neil isikutel üks ühine omapära.

Teil või sul on üks omadus – sa oled emotsionaalne intelligent. Ah-haa, oh-hoo, mis see tähendab? Minu kindla veendumuse kohaselt on emotsioonid sinu jaoks esmatähtsad, teisisõnu emotsioonid on mõistusest üle või emotsioonid varjutavad su mõistust. Olen olnud provokaator ja kui sind testinud, ehk märkamatult provotseerinud, siis hetkest, mil tekkis sinus emotsioon, hakkasid rumalusi suust välja pritsima ja jäi märkamatuks see oluline mõte, mida ma sulle edastasin – tegelikult ei.

Mõne inimesega olen arutanud seda teemat. Olen otse küsinud, et kuhu su mõistus kadus, kui kuulsid mind ütlevat, mis sind isiklikult puudutas, kuigi ma ütlen sulle, et ma ei rääkinud ju sinust. Miks sa seda isiklikult võtad? Mõistan, et sa tundsid end ära ja mõistus sai otsa. Sa vastasid, et ma ei tohiks niimoodi oma olulist mõtet edastada, sest tuleb arvestada inimese tunnetega. Võiksin olla emotsionaalselt intelligentne ja mõista, et inimestel on tunded. Inimesed ei tule sinuga kaasa, kuigi tõde avaldad. Kuidas siis, kas valetama, silmakirjatsema – vaat, kuhu me oma riigiga jõudnud oleme.

Mida siin öelda? Mida sa ütled? Ma olen igavene mats, kellel mõistust justkui on, aga tundeid pole.

Kas saate aru, kui mina olen mölaks, mats või kes iganes, ja olenemata sellest, et pakun sulle lahendusi, sulle emotsionaalsele intelligentsile, siis sa minu kiuste ei võta seda vastu. See on nagu sa tahaksid anda mulle õppetunni, aga karistad ennast ise ja veel kolm korda – mind tõe väljaütlemise pärast, sest kuulates oli sul valus (1) ja minu kiuste elad seda valesti elatud elu valesti edasi (2), ning lõpuks valdab sind ka tõe äratundmise korral häbitunne (3).

No mida pekki, piltlikult öeldes: kui ma hoiatan sind, et näe, su tee peal on sitahunnik, ära astu sinna sisse, siis sa minu kiuste astud ikkagi sitahunnikusse, sest ma ei edastanud hoiatust kui emotsionaalne intelligent.

Mida kuradit, pean veel enne hoiatamist mõtlema kuidas hoiatada.

Mis mul muud üle jääb kui oodata, mida sa nüüd ette võtad. Loomulikult on vaja sul eemalduda, sest sa haised, on räpane tunne – sitt vaja maha pesta. Sita pesed maha, saad puhtaks, aga jah, kas tunnet on võimalik maha pesta? Arvan, et mitte ja lisaks valdab sind uus tunne – häbitunne.

Sa ei soovi minuga enam suhelda, aga üks on hea – olen saavutanud tulemuse, sest näen ja kuulen sind ning ka teisi minu sõnumit edastamas, ehkki sa teed seda oma nime all. See polegi oluline. Oluline on, et mõte liiguks edasi ja ehk ühel päeval jõuavad mu mõtted enamuseni. Siis võib-olla sünnib ka uus riik, selline, nagu enamik oma inimesi ja vastaseid soovivad – oleme ühtsed, ning vastu on vaid üksikud vastased.

Mulle meenub alles hiljaaegu ilmunud artikkel – artikkel artikliks, see teine teema, aga pealkiri oli niivõrd hea, et kordan siin: Indrek Neivelt: “Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks.” Seda ütlust võiks korrata iga päev, sest justkui haritud inimesed, aga kirjutavad sellist jama kokku, et laiuta käsi ja korda: “Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks.” Tõsi on, et haridus ei anna veel haritust.

Üks suur osa on solvunud isikud, kes saavad rahuldust sellest, kui nende artikkel kogub meeldimisi (laike). Laikide hulgast sõltub ka nende produktiivsus ja kui see langeb, satuvad nad masendusse ning võivad ajutiselt taanduda. Masendusse satutakse ka siis, kui vastased on aktiivselt materdamas. Järgnevad artiklid, mis kiirgavad ägedamat sõnavara. On sündinud hirmus vastuseis. Miks valada õli tulle?

Teine suur osa on populistlikud kirjutajad, kes oma arvamuste avaldamisega tahavad leiba teenida. Nad kasutavad ühiskonnateemalisi artikleid selleks, et  populariseerida ennast, et müüa midagi. Nad on valmis esinema igal pool, kui neid kutsutakse. Kuid nende esinemised tunduvad ebasiirad, kuna nende sõnumi varjus on peidus teistsugune eesmärk. Nad müüvad midagi, millest nad ei räägi. Kõige parem reklaam ja ka tasuta saab on negatiivne artikkel vastaste vahel. See annab neile tuntust, suurendab nende toodete müüki, meelitab liikmeid nende poole, kuid tegelikult on nende isiklikud tulemused miinuses, kuna nende sammud on valed.

Halenaljaks on näha, kuidas… aga parem esitan näite elust, nimesid nimetamata.

Koosolek, no ikka Eestimaa tuleviku teemal. Koosoleku algus alati venib ja iga kord tuleb küsida kohalolijatelt, kas me ootame veerandtunnikest või mitte. Jah, kõik on nõus, nii see on, sest meie riigis ei austata teist inimest – me teame, et enamus hilineb, oleme harjumuse ohvrid.

Siinkohal on õige öelda sulle, hilinejale, mahlakalt, mida sa vingud avalikult, kui sa ise ei suuda isegi teisi inimesi austada, sest täpsus on auasi. Ka mina olen hilinenud. On juhtunud, et ma ei ole osanud arvestada liiklusummikutega või “buss jäi hiljaks” – ah-haa, see on muidugi tüüpiline vabandus ja vale. Mul on piinlik ja ma vabandan. Täna aga on see nii tüüpiline, et enamus ei tunne piinlikkust.

Selle akadeemilise veerandtunni (nii nimetavad seda naljatlevalt osavad koosolekujuhid) jooksul käib vilgas müügitegevus. Kõike müüakse ja huvitaval kombel, kui ostjaid ei leidu, siis näkku joonistub meelehärm. Olen täheldanud, et sellised inimesed järgmistel kordadel enam ei tule, sest nende jaoks oli ostjaid vähe või üldse puudus. Palun ära tule müüma – ei ennast ega oma kaupa.

Jätkame koosolekuga. Kui koosolekul midagi ette kantakse ja selle peale plaksutatakse, siis tekib selline tunne nagu oleksid teatris. Enamus inimesi plaksutavad mitte tüki sisu, mis lavale tooduna on lausa kehv, vaid sellele, kes oli esineja. Plaksutaja isegi ei saanud sisust aru, aga see ei ole talle tähtiski, sest esimesel võimalusel ta kohvipausi ajal keerleb selle tähtsa esineja ümber, et oma pugejalikku tähelepanu saada.

Koosolek jätkub. Tahaksin öelda, et me ei tulnud siia kokku, et plaksutada, vaid tahame arutada, mida teha nii, et sünniks uus riik või õigemini öeldes uus süsteem. Riik on olemas. Pillutakse loosungeid, jah, me tahame õiglast riiki. Ajame 500 liiget kokku ja teeme ära. Kohe on tulemas uued valimised. Kes meist kandideerivad, paneme nimekirja kokku. Ma sekkun ja ütlen, et peaksime enne arutlema, kuidas saavutada seda, mida tahame. Mis siin ikka arutleda, sul on kõik juba kirjas. Ma ütlen, et programmiliselt on see oluline, kuid detailselt on veel suur töö ees ja kõige olulisem on, et me ei ole üldse strateegiaga tegelenud. Taktikalised sammud on vaja teha, arutada, kes mida teeb ja palju muud enne, kui valimisteni jõuame.

Nooo jaa, seal ilmselgelt jäi olematuks minu emotsionaalsest intelligentsusest ja see koosolek, mis entusiastlikult algas, lõppes ka. Tagantjärele olen kuulnud kõikvõimalikke väljaütlemisi enda kohta. Oh, taevas tule appi. Mõned üritavad isegi uusi erakondi luua. Kas teate, kui palju erakondi on meil loodud või üritatud luua? Avaldatud andmete järgi üle saja tegelikkuses palju enam. Tänaste andmete põhjal on registreeritud erakondi 12, neist riigikogus 6, üks on likvideerimisel ja ülejäänud viis on võimetud. Kõigi nende erakondade ühine nimetaja on see, et nad on deklaratiivsed. Nad ei paku lahendusi, vaid meelitavad ilusate sõnadega ja LUBADUSTEGA.

Mina üritan ka luua erakonda, ainult selle erinevusega, et meie erakond pakub ainsana maailmas lahendusi ja veel selliseid, mis sobivad üle võtta mis tahes riigis.

Olin aastaid vait ega avaldanud teile oma arvamust teiste kohta, sest pidasin seda viisakaks. Tõdesin aga, et see ei aita ega muuda midagi paremaks. Paljude jaoks on minu kutse nagu nali, vähemalt mõni üksik nii ka väitnud. Võib-olla mõtlevad paljud sedasi, kuid ei ütle välja. Ma lausa ootan, et keegi tuleks ja konstruktiivselt kritiseeriks, kuid mitte midagi sellist. Kas see kuradi emotsionaalne intelligentsus on mingi pandeemia, et kuulen vaid: “Noo, nii äge, aga ma ei usu.” Muidu seda kirumist kogu aeg, iga päev – hommikust õhtuni – isegi soovitatakse viia mõnda peldiku taha ja lasta talle kuul pähe või panna põlema. Ma lausa kadestan. Ütleks ka keegi mulle midagi sarnast, aga ei.

Kui olin Rahvarinde tegevjuht, siis sain KGB-lastelt tihti ähvardusi, et me lööme su raisa ühel päeval maha ja su lapsed riputame posti otsa, pea alaspidi, ning palju muud sarnast. Tundsin ennast võimekana, et teen õiget asja. Võib-olla olin rumal ja kogenematu, kes ei tundnud hirmu, sest masside toetust tunnetades leidsin endas jõudu jääda meelekindlaks. Rahvarinde keskus asus Tallinnas, Aia tänav 28, ja kiviviske kaugusel oli Oleviste kirik. Selle tornis asusid KGB pealtkuulamise süsteemid. Ma ei tea tänaseni, kas seal oli või mitte, aga need KGB-lased vihjasid sellele. Nad ütlesid: “Vaata aknast välja (keskus asus kolmandal, katusekorrusel), me oleme seal, kõige kõrgemal.” No ja seal paistis Oleviste kiriku torn.

Mõned korrad, kui öö peale keskusse jäin, sain ka nendega vahel jutule, loomulikult pärast ähvardusi. Üritasin neile seletada, et saage aru, Rahvarinne on perestroika toetuseks ja Gorbatšov on meie juht. Kas te ei toetagi meie suurt Nõukogude Liidu juhti? Nad ikka teadsid päris hästi, mis oli meie eesmärk, millest me avalikult ei rääkinud. See on teine teema ja pikk jutt, aga point on selles, et ma teadsin, mille nimel ma tegutsen. Nemad ei teadnud, sest oli nende hulgas ka mõni inimene, kes meid hoiatas, et meid kuulatakse pealt.

Nüüd aga näen mõttetuid klähvimisi ja olukord muutub aina hullemaks. Mu omad inimesed, meie riigi kodanikkond, ei tee midagi kui  üksteise kõri kallal olla ja ei saada aru, et teid kõiki ettureid kasutatakse ära. Osa ei kuule ega näe, sest neid hirmutab palgalise töökoha kaotus. Teine osa kodanikkonnast ei oma midagi, mille pärast peaks kartma. Nad hauguvad valjusti, kuid tühja ja valesti. Osa istuvad lihtsalt lõa otsas ja on ka neid, kes tegelevad vaid laikide kogumisega.

Ärka, mu oma inimene! Ära tee minust enda vastast lihtsalt seetõttu, et oled emotsionaalne intelligent. Tule ja ole mulle abiks, et Eestimaal sünniks uus jõud, mis peatab rahvusriigi hävitamise nn oma inimeste poolt. Või kui sa näed, et olen valesti kirjutanud või midagi öelnud, siis kritiseeri mind, sõima mind – näita mulle, kus ma eksinud olen. Ära tee minust lihtsalt emotsionaalset vastast endale.

Ma tean, et enamus inimesi ei viitsi lugeda pikki tekste, aga ma ei saa aru, kuidas sa viitsisid enam kui kolmekümne aasta jooksul ja viitsid edasi hirmsasti palju tegeleda sellega, mille tulemus on negatiivne. Me riigina liigume alla mäge mülkasse. No jah, alla mäge veereb kõik ise, nagu vesi potist alla. Kuidas ma kohe selle peale ei tule. No näed – minus ei ole kübetki seda emotsionaalset intelligentsi, peletan sind lendmõtetega eemale, teen ennast sinu jaoks vastase.

Ehk ikkagi loed mõtlevalt: Erakond Eesti Kodanikud