Mida vähem sa tead, seda rohkem usud ja loodad – Lootus on lollide lohutus.

Lõpmatusest Lõpmatusse Lõpmatult!

Paul Lepp – Minu elulugu

007 Vennalugu

Ema oli mitmeid päevi ära ja me vanaemaga olime enamus aega kahekesi. Vanaema rääkis, et ta läks venna järgi. Nojah, kui venna järgi, siis venna järgi. Mis seal ikka pikemalt mõelda, ootame ära. Isa tuli õhtul töölt ja pea alati vähe vindisena. Ma sain kohe aru, millal ta vintis oli – siis ta oli kõva mees ja laias. Ta andis mulle peenraha, peotäis kopikaid, nii kolm-viis rubla tuli kokku. Mina pistsin selle oma tehtud kassasse – plekist kommikarpi, millele isa oli ka vastava augu teinud.

Sel kolmapäeval, see oli 19. detsembril 1956. aastal, tuli isa varakult koju. Kiirustades pani ta end riidesse, ülikonna selga ja isegi lipsu kaela. Ma küsima, et kas pidusse, kas mind ka kaasa võetakse. Isa vastas eitavalt, aga küll ma varsti näen, et üllatus on tulemas ja ta läks. Ma jooksin vaatama, Vesivärava tänava poolsest aknast välja. Isa istus autosse juhi kohale ja ma mõtlesin, et kopikaid ei andnud, ise roolis – järelikult kaine.

Mingi aeg nad jõudsid koju, ema süles pamp, mis tegi imelikku häält. Ma vaatasin vaikivalt ja ootusärevalt seda üllatust, et ehk saab selgust ka. Noh, lõpuks kui üleriided seljast võetud, siis näidati ka mulle, et näe see siin on su vennas. Ma tõesti üllatunud, et mis vennas see on, see ju tita, mida ma temaga peale hakkan. Temaga ei saa isegi mängida ja kräunub ka nagu kass. Isa oli aga vaimustuses ja ütles, et nüüd kulub üks naps ära ja nii ta ka tegi, mitu napsu ikka kohe. Mulle aga ütles, et vaat Abba, see ongi see üllatus, nüüd sul vend olemas ja tead, nimeks paneme Mart, ikka vanaisa-isa järgi. Ema kohe vastu, ei pane midagi, tema juba otsustanud, et Erik saab tema nimeks. Isa vaidles, mis vaidles, aga mitte eriti, vist niisama tahtis muljet avaldada, et tal ka oma arvamus olemas. Ja nii sai mu venna nimeks Erik.

Mina olin loomulikult pettununud sellest üllatusest ja kaua oodatud vennast ja aja jooksul see veel süveneski. Kõik olid ametis vennaga ja mind justkui enam polnudki olemas. Halloo, mina ka elan siin, tundsin ennast liigsena, kes oli jäetud saatuse hooleks.

Aga noh, mul jälle pikalt mõtlemisi mõtelda. Üks järeldus, mis mind maha rahustas oli see, et ega nad mind ennegi eriti tähele pannud või tegelenud. Ma ikka enamus aega omapäi. Õhtuti ikka nii palju tegeleti, et mind voodisse enne ei lubatud, kui olin ennast puhtaks pesnud. Mitmeid kordi jäin köögilaua ääres tukkuma, kauaks, ei tea, aga kui ärkasin, siis pesin ennast ja magama – teised juba magasid.