Mida vähem sa tead, seda rohkem usud ja loodad – Lootus on lollide lohutus.

Lõpmatusest Lõpmatusse Lõpmatult!

Paul Lepp – Minu elulugu

005 Valulugu

Kolme ja poole aastasena suvel kogesin uusi seiklusi. Suuremad lapsed tegid ikka asju ette ja väiksemad, nagu mina, tahtsime neid jäljendada.

Meie hoovis, maja ees kõnniteega piirnevalt, oli puukuur, kõrgusega umbes 2,5–3 meetrit ja ühel küljel lauakoorem kütteks maha pandud. Suuremad ronisid katusele ja hüppasid sealt lauahunnikusse – nii ka mina. Kõrgust lauakoormani võis olla meetri jagu. See oli justkui julguseproov.

Kui oli minu kord alla hüpata, tegin seda vähe kartlikult, hüpanud alla, jäin sinna ka istuma, sest ei saanud enam püsti. Ma vaatasin, mis takistas mul püsti tõusmast, ja ooh seda õudust, mida kogesin – olin hüpanud suure naela otsa. Nael oli läbistanud minu jala päka, ümber naela oli väheke verd. Teised lapsed märkasid seda ja ehmatusest kangestusid, keegi ei osanud midagi ette võtta. Ma ise valu ei tundnud ja mõtlesin, et kui vanemad, aga eriti vanaema sellest teada saaks, siis saan korralikult pragada. Seetõttu otsustasin, tundes hirmu vanaema ees, jala naelast ise vabastada.

Esimese tõmbega see ei õnnestunud, aga vajas veel paar tõmmet, enne kui sain jala vabaks. Vabaduse hinnaks sai tunda valu. Teised lapsed vaatasid mind kui kangelast ja loomulikult üritasin ma kogu jõust olla kangelase nime väärt.

Hambaid kokku surudes talusin valu ära. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et see oli õnneliku lõpuga õnnetus, sest roostene nael võib tekitada teetanuse. Nii teadvad seda vanemad ja targemad inimesed – nii räägiti mulle hiljem kui sai see patutegu üles tunnistatud.

006 Tuvilugu