Mida vähem sa tead, seda rohkem usud ja loodad – Lootus on lollide lohutus.

Lõpmatusest Lõpmatusse Lõpmatult!

Paul Lepp – Minu elulugu

Koolieelikuiga

Koolieelikuea periood kestab kolmandast kuni seitsmenda eluaastani. Õnneks minu jaoks, tagantjärele tarkusena võib öelda, et minuga ei tegeldud eriti kasvatuse osas ja seetõttu arenesin üsna varakult iseseisvaks – iseseisvaks mõtlejaks.

Kuna avastamist oli palju, ka nendega kaasnevaid probleeme, siis tuli mul ka palju kordi iseseisvalt otsida vastuseid. Vahel tundus, et seda kõike, millest mõelda on liiga palju. Mõtlemisaega mul ikka tekkis, kus mind ei segatud, siis see oli minu aeg – minu mõtlemisaeg. Tulen selle teema juurde veel tagasi. Aga nüüd meenub mulle üks lugu nn sitalugu. Kas ma mäletan sellest loost varasemaid lugusid, eks aeg näitab.

004 Sitalugu

Olin kolmeaastane. Mäletan seda hetke siiani selgelt, nagu oleks see just eile juhtunud. See on üks neist mälestustest, mis on mulle kinnistunud ja mida ma alati naeratades meenutan, kuigi tol hetkel polnud see kindlasti nii naljakas kui täna.

Mõtlen tagasi sellele, kuidas ma potil istusin ja ajasin häda välja, samal ajal igavlevalt nihelesin. Sel hetkel märkasin ma põrandal vedelevat ema juukseklambrit. See oli ilus must kaheharaline klamber, mis köitis mu tähelepanu ja nii asusin seda uurima. Torkisin ennast klambriga, et katsetada, kas see on terav. Avastasin, et see ei olnud terav, painutasin siia-sinna, keerutasin ja äkki märkasin. Märkasin köögiseinas pistikupesa kahe auguga ja vaat, see klamber sinna sobibki.

Mõeldud-tehtud, torkasin klambri pistikupessa ja sel hetkel kärgatas suur pauk ja sädemeid lendas laiali nagu toimuks ilutulestik. Suurest ehmatusest kargasin püsti ja tõustes lendas ka pott, millest kinni hoidsin. Seisin kangestunult ja esimene asi, mida märkasin, oli isa, kes kööki tormas vaatama, mis juhtus. Kuid sama kiiresti kui ta tuli, kadus ka, sest ta ei talunud seda sitahaisu, see ajavat teda öökima. Ema tuli ahhetades ja ohhetades ning asus sõnagi lausumata sitta koristama, sest seda oli ikka korralikult laiali.

Minust ei tehtud väljagi, seisin suu lahti nagu soolasammas ja ootasin, mis siis edasi saab. Märkasin, et mu näpud on mustade täppidega kaetud ja hakkasin tajuma ka kerget valu – nägin, et olin oma paar sõrme ära kõrvetanud ja vasak silm ka valutas.

Lõpuks jõudis ema koristamisega ka minuni, mind vaadates ehmus, aga hakkas naerma. Mida ta nägi, mille peale naerma hakkas, ei kujuta ette. Pesi mind puhtaks, kleepis mingi tükikese silma kohale ja läks omi asjaajamisi tegema, nagu poleks midagi juhtunudki. Pärast tegi isa ka pildi, ise oli ta veel nii heatujuliselt innukas. Ta korrutas muudkui, et vaat seda vaja jäädvustada. Otsiti pidulikud riided välja ja mindi pilti tegema.

Minul oma tegevus sellistel juhtudel – oli ainest, mille üle mõelda ja mõeldud ikka sai. Küsimusi tekkis palju, aga vastuseid sain omakeskis vähe. Üks mõte, mille üle pikalt juurdlesin, oli see, miks keegi ei küsi, kas mul ka valus oli ja juureldes selle üle, ei pannud tähelegi, et valu oli kadunud.

005 Valulugu