Mida vähem sa tead, seda rohkem usud ja loodad – Lootus on lollide lohutus.

Lõpmatusest Lõpmatusse Lõpmatult!

Paul Lepp – Minu elulugu

002 – Sünnilugu

Sündisin selsinatsel päeval, kui suri nõukogude rahva suur juht Stalin, 1953. aasta märtsikuu 5. päeval, neljapäeval. Sel päeval oli välja kuulutatud leinaseisak. Paljud inimesed seisnud pea norus, ka pisaraid valanud ja arvata võib, et enamusel eesti rahvast olid need rõõmupisarad.

Minu sünnitus oli emale kerge, kuid talle ehmatav, sest sünnijärgselt ei kuulnud ta minu sünnikisa ja pärinud hirmunult arstilt, et mis juhtunud on. Naistearst oli me peretuttav Laine, kes rahustavalt ütles, et kõik on korras, aga ta ei tee ainult häält, kuigi ka ühe laksu andnud. Hiljem jutustatud mu sünnilugu igal mu sünnipäeval. Vaat Paulike ei nutnud, olla arstile otsa jõllitanud tõsise ilmega, huuled kokkusurutuna ja käed rusikas. Visati ka vaikselt nalja, vaat Stalin uuesti sündinud.

Kojusõit sünnitusmajast oli omaette sündmus, millest räägiti kui naljalugu, ainult ema ei naernud. Isa tuli sünnitusmajja sõiduautoga Pobeda, roolis kena naine.

Isa töötas Tallinna Keskturul, oli kaalude jagaja, täpset ametinimetust ei tea, aga turul seda kohta, kus ta töötas, nimetati kaalumajaks. Roolis olev näitsik oli Keskturu ülemus, kes oli lubanud isale autot kasutada. Kuna isa oli õnnejoovastuses, siis ülemus pidi ise rooli asuma. Seda joovastust oli kogu auto täis ja ema kirtsutanud nina (ema oli täiskarsklane) ning torises midagi omaette, mina tema süles.

Miks ülemus kaalumehele nii vastutulelik oli, ei tea, aga igasugu jutte liikus. Koju sõit läks nii-öelda lustakalt, isa oli kui superkangelane, kes pildus vaimukusi. Rõõmsameelsed ei pannud tähele, et ema teeskles naeru, justkui talle ka isa vaimukused meeldinud. Hiljem ema rääkis, et ta ei oodanud sellist üllatust, et isa oma armukesega järgi tuleb, siis ta veel seda ei teadnud.

003 Imiku- ja maimikuiga